Kommunikatsioon

Aasta hakkab vaikselt läbi saama ja tuleb teatud kokkuvõtete aeg. Vaatad möödunud aastale tagasi, võtad sellest kõik tähtsa ja heidad möödunud halva kõrvale. Suunad pilgu tulevikku ja kõnnid päikesesse. Vähemalt minul on selline arusaam aasta lõpetamisest. Lõppeb ka kursus Kommunikatsioon ja ühiskond, mille raames algselt ma selle blogi üldse tegin. Tegemist oli kokkuvõtlikult äärmiselt huvitava loengusarjaga, kus õppis päris palju uut ja huvitavat. Kuigi paljud kohustuslikud tekstid jäid *kmm, segaseks, siis enamasti mulle meeldis selle kursuse juures avatus. Tegemist polnud lihtsalt tühja slaidide pealt mahalugemisega, vaid täiesti vahva koos arenemise protsessiga, mida abistas iganädalane tagasiside. Ja kui inimesele panna õlgadele kohustus blogida, siis tegemist on millegi küllaltki eripärasega, isegi tänapäeva haridussüsteemis. Paljud minu tuttavad olid väga meeldivalt üllatunud sellest, et ülikoolis võib läheneda õppimisele nõnda.  Tulevikus võiks selles aines olla veel rohkem praktilisi ülesandeid, sest need tekitavad kõige suurema kontrastiga eristumist teistest ülikooli ainetest. Igatahes loodan, et suudan seda blogi edasi pidada ka pärast aastavahetust. Samas uue tegemine kõlab hästi, siis alustaks puhtalt lehelt uut aastat.

Öö on siin soe. Veidi rõske ja soe.

Nali, päriselt on koguaeg stabiilselt rõve ja külm ilm hetkel, pole siin mingit vahet, kas tegemist on öö või päevaga. Võtsime siis Sigridi ja Rivoga käed taskust välja ja asetasime need fotokaamerale, et Tallinna tänavatelt leida midagi huvitavat ja väärilist salvestada igaveseks oma blogide avarustesse. Algselt mõtlesin, et tegemist on oluliselt kergema ülesandega, tegelikult kujunes hea pildi saamine parajaks pähkliks. Vaikselt hakkasime valima välja oma teekonna alguspunkti. Sadam tundus päris hea valik olevat, seal inimesed ju pidevalt liiguvad ja kommunikatsioon peaks täiel hool käima. Reaalsus oli hoopis täielik inimtühjus, vaid mõned taksojuhid, kes oma Kappa dressidega oleks meid mööda linna sõidutanud. Me siiski otsustasime selle seikluse vahele jätta. Nendega normaalse kommunikatsiooni loomine oleks ka kujunenud küllaltki raskeks, sest vähemalt minu vene keel piirdub suhteliselt "adin chiisburger bašalusta" tasemega.

I II III IV EESTI

Veronika Kalmuse artikkel, mida soovitati meil lugeda- Consumero, ergo sum: tarbin, järelikult olen olemas on kirjutatud pea 9 aastat tagasi, kuid sealt leiab hulganisti mõtlemisainet tänasel päevalgi.  

Esiteks pean mainima, et minu jaoks on täiesti olemas kaks Eestit kui mitte isegi kolm. Esimene Eesti ja teine on tihtipeale raskesti eristatavad, sest teine Eesti elab kaugelt üle oma võimete ja suhteliselt raske on neil kahel  vahet teha. Olete viimasel ajal Tallinnas jalutades, liigeldes jälginud autosi. Väga suur hulk nendest on siiski pigem kallimad, kui tavapärase keskmise palga juures tohiks kodanik endale lubada. Inimese sõiduk ja tema riided annavad enamikel juhtudel aimu viimase igakuisest sissetulekust. Kolmas Eesti samas sõidab bussiga, sest mistahes sõiduvahendi endale muretsemine ja sellele kütuse ostmine pole üldse soodne. Neljas Eesti elab üldse "kahe seina vahel", kus Peeter Võsa käib neil vahel harva külas, et teisele ja kolmandale  Eestile meelelahutust pakkuda. Kuid siiski leian, et Eestis üldse hüvede tarbimine on jaburalt kallis. Ma toon näitena täiesti normaalse olukorra noore inimese elust. Sa magad hommikul sisse ja selle asemel, et juua kohvi kodus, lähed ostad selle coffee in putkast. Sa kulutad puhtalt sellega, et ostad topsi kohvi 1/8 oma päevapalgast millelegi täiesti tühisele. Minu arust pole see väga normaale. Tegelikult olen mina imelik, sest noor miinimumpalgaga töötav nolk ei peagi coffe in kohvi jooma, ega üldse tarbima midagi. See on mõeldud arstidele, advokaatidele ja Estonian Air pilootidele. Aga samas on tegelikult kõik korras, kuigi meie praegune elukvaliteet võib tunduda veidi kehvapoolne. Lihtsalt peab ennast rohkem tagant sundima, õppima ja arvatavasti küll kuhugi teise riiki kolima, aga siis oleks päris hea. Ma panen siia hoopis kassi pildi, kellele ei meeldiks kassid. 

Hashtag Tundlad

Kui Arno isaga kaubamajja  jõudis, oli pereema  juba turvamehed kutsunud. Ma pean ausalt tunnistama, et ma pole kunagi kaubanduskeskkuses ühtegi inimest jälitanud. See võib olla seotud sellega, et ma olen normaalne inimene ja mul puuduvad igasugused tõsisemad psühholoogilised kõrvalkalded.

Igatahes sain reedel selle kogemuse võrra rikkamaks. Tegelikult midagi väga hullu polnudki, kuigi veits sotsiopaadi tunne tekkis küll. Midagi eriskummalist me ei täheldanud selle jälitamise ajal. Normaalsed noored inimesed reede õhtupoolikul uues kaubanduskeskuses aega veetmas. 

Aga teeme täna midagi vahvat!

http://www.virumaateataja.ee/2595746/loomamehed-korraldasid-eile-rakveres-peksutalgud

Ilmselgelt peaks Pärnu tähele panema seda Virumaa Teataja veidi kohmetut artiklit Rakvere peksutalgutest. Mulle eriti  meeldib see väljend, naabruskonna rahvas koguneb kõik kokku ja korraldab ühed suured ja vahvad talgud. Aga selle asemel, et kultuurimajale uus katuseplaat  panna kogunetakse hoopis teisipäeva õhtul väikestesse kampadesse ja tõmmatakse pimedas parginurgas üksteisele molli. Mulle jääb ebaselgeks ainult selle ürituse motiiv, sest tundub, et seal pole väga mingit positiivset tulemust loota. Rünnatakse ju rahumeelseid kodanikke, kes ei võta talgutest osa. Saaksin asjast aru sellisel juhul, kui peksutalgud oleks meie kodumaine versioon Palahniuki novelli  "Kaklusklubi" tegevusest. Mis oleks kinda awesome don't you think? Aga praegune versioon Rakvere subkultuuri tegevusest annab kindlasti veel palju soovida ja tekitab liigset peavalu rahumeelsetele elanikele ja linna politseinikule. Igatahes, mis ma tahtsin veel öelda. Kivimägi, hoia silmad lahti ja vaata, et Pärnu oma tiitlist ilma ei jää. Parem oleks, kui järgmine kord pizzat sööma tulen, siis teil talgud juba käivad. Rahvas kõik tänaval möllamas, näod naeru ja verd täis. Ajaaa..., unustasin, põletasite ju putka maha. 

Blogi, kommi ja pidu

Väga kahtlane tunne on blogida mõnes mõttes käsu peale. Olen varem bloginud enda tarbeks, et arhiveerida oma mõtteid, mida pärast oleks kuupäevaliselt hea analüüsida ja võimalikult õppida mineviku sündmustest. Ülikooli jaoks blogimine on minu jaoks uudne ja  võõras tegevus, millega hoo sisse saamiseks võib mul veidike aega minna. Selleks, et seda kahtlast tunnet leevendada ja tekitada enda jaoks meeldiv keskkond kirjutamiseks peab blogi stiili paika panema. Ehk siis kavatsen siin jätkata ka kõige sellega, mis pole kohustuslik. Enda kohta ütlen seda, et olen ajakirjanduse tudeng ja siia punkti jõudnud pärast eriala vahetust. Varasem ülikooli kogemus piirdus paari aastase EHI kogemusega, mis oli ka väga vahva ja villane, aga otsustasin siiski Lähis- Ida ja Aasia kultuuriloo tasulise koha korstnasse kirjutada ja õppida ajakirjandust. Pärast seda tulid inimesed, noored ja vanad. Kõigil lollid küsimused suus ja ilmselgelt parem ettekujutus minu elust kui mul endal. Tegemist oli läbimõeldud otsusega ja ma ei kahetse midagi, sest mulle meeldib mu uus eriala ja varasemast on jäänud suurel hulgal teadmisi, mida kavatsen enda jaoks mugavamalt edasi arendada.  Kooli kõrvalt käin poole kohaga tööl ja teen süüa enamasti südameprobleemide käes vaevlevatele soomlastele, kes tavaliselt on väga tänulikud, et suudan nende pohmelli oma maitsva toiduga parandada. Ise olen ka küllaltki suur toidufanaatik. Mulle meeldib süüa head toitu ja võimalusel seda ka ise valmistada, samas minu laiskus takistab seda viimast. Ajapuudus sammuti. Kommunikatsioon ja ühiskond ainest ootan enda blogimisoskuste arenemist ja koolikaaslaste blogides tuhnimist, sest ilmselgelt ma tean liiga vähe võõraste inimeste eludest. Jätku leiba. Kristjan

Talvepuudega

Varsti tuleb talv, mis katab valge lumevaibaga meie tänavad, õued ja õnne korral ka meie räpased hinged. Veel viimased pensionärid veavad oma Maxima kilekottidega talvekartuleid ja tikripõõsaid, kuid peagi saavad ka  nende Mustamäe korterite sahvrid puupüsti mäda täis. Kaovad  öhe koos valimiskampaania hapude viinamarjadega, mida  võivad järgmised neli aastat pealinna ühistranspordi põrandalt taga ajada. Rohelised kaardid piiksuvad, asotsiaalid haisevad ja narkomaanid lasevad oopiumiingli omale verre, ehk veab päeva lõpuni.